3 kuldreeglit

Hei!

Olen 2014. aasta suvega suutnud enda jaoks mõelda välja 3 kuldset reeglit, mida kavatsen oma edasistes suhetes suure hoolega järgida. Eelkõige paarissuhetes, aga miks mitte ka sõprussuhetes.

1) Inimesi ei saa muuta! Inimesed on sellised, nagu nad on. Teevad seda, mida nad on harjunud tegema. Käituvad nii, nagu nad on õppinud või õpetatud käituma. Inimesi ei saa muuta. Ära isegi mitte ürita. Sa saad juhtida nende tähelepanu ühele või teisele käitumismustrile või muudele aspektidele, aga Sa ei saa kedagi pelgalt sellepärast muutma hakata, et Sulle sobiks või meeldiks nii paremini. Kui Sa ühel ilusal päeval armusid inimesse, armusid Sa temasse ju nii, nagu ta oli. Miks peaksid Sa hakkama teda mõne aja möödudes voolima ümber kellekski, kes ta pole? Kui inimesed üldse muutuvad/muudavad midagi enda elus, siis see juhtub ainult ja ainult siis, kui nad ise seda soovivad. SINU soovil ei hakka ükski inimene end muutma. 

2) Ära kunagi räägi endast kõike! Ei suhtes ega ka sõpradele-sõbrannadele. Eks sõprussuhetes on ehk lihtsam teatud asjad rääkimata jätta, samas kui suhtes olles tahaks oma teise poolega ikka kõike jagada. Aga ära palun tee seda! Teisel inimesel ei ole vaja teada Sinust ja Sinu elust, tegemistest-toimetustest läbi ja lõhki kõike. No lihtsalt ei ole, teie suhe pole seetõttu vähem terve või Sina pole seepärast vähem usaldusväärne. Usu, ega tema Sinule ka kõike ei räägi. Esimene asi, miks Sa ei peaks inimesele endast kõike-kõike rääkima, on see, et sa muutud niimoodi väga kergesti haavatavaks. Ühel päeval võib see Sinu kahjuks mängima hakata, sest inimesed on ettearvamatud, ka need, keda me enda meelest mingil ajaperioodil sügavalt armastanud oleme. Teine asi, miks ei peaks oma partnerile endast KÕIKE rääkima, on see, et nõnda kaob teie suhtest igasugune põnevus! Ma ei mõtle, et kogu aeg peaks ilgelt põnev (lähme teeme benji-hüppeid ja peame armukesi) olema, või, et nüüd peaks kõiki asju enda teadma hakkama hoidma, aga lihtsalt - lõpuni pole kellelegi mõtet midagi rääkida. Teda suure tõenäosusega nagunii ei huvita Sinu elu/päeva/kuu/aasta/tunni iga pisidetail ning tõesti - iga viimnegi kui põnevus kaob suhtest ära, eriti juhul, kui ollakse veel väga tihedalt ninapidi koos ka.

3) Ära kaota ennast ära! Suhtes olla ei tohi ENNAST ära unustada! Sa ei tohi ära unustada oma sõpru ja sõbrannasid, sest nemad on need, kes teevad Sinust Sinu. Nagu ütleb üks kuldne lausegi: "Ütle mulle, kes on Su sõbrad ja ma ütlen Sulle, kes oled Sa ise." Võta endale oma aega - mine käi sõpradega peol, käi nendega (või üksinda) kinos, veeda nendega niisama aega, korralda mingeid sõpruskohtumisi - ühesõnaga variante on palju, aga ära unusta neid ära, sest nii võid Sa väga kiirelt ka iseennast ära kaotada. Suhtes olles tekib tihti (eriti naistel) see efekt, et ei tahetagi kodust välja kuskile minna, soovitakse pidevalt olla koos oma kallimaga. See on aga tõenäoliselt pikas perspektiivis üks suurimaid vigu, mida teha saab. Niimoodi on rutiin kerge tekkima, tüdimus kerge tulema, naiste puhul tõenäoliselt ka tujukus jne. Aeg-ajalt tuleb käia kodust väljas - üksi või sõpradega ning tuulutada pead ja iseennast. Mina usun, et suhe püsib niimoodi kauem "värskena" ja Sina iseendana.

Boonusreegel!

Ta ei mõtle nii, nagu Sina! Jep, believe me or not, aga tema ei mõtle nii, nagu Sina! Naistel on seda tihtipeale raske mõista, sellest aru saada ja sellega arvestada, aga ometigi tuleb sellega harjuda. Mida varem, seda parem. Esiteks - meeste "ja" ongi tavaliselt "ja" ja nende "ei" on "ei". Mitte nii, nagu naissoo esindajatele, et oleneb korrast, mõnikord on "ja" hoopis "ei" ning "ei" on "ja", vahel on hoopis "võib-olla" või oh jumal, täielik sega-pudru-kapsad, ega me isegi ju endast tihtipeale aru saa :) Ühesõnaga - ära pane üle! Usu seda, mida ta ütleb (kui ta just pole valelik libekeel :P) ja võta asju nii, nagu nad on. Sest mehe sõnad ja käitumine ilmestavad PÄRISELT ka seda, mida nad tunnevad-mõtlevad. Kui teda ei koti, siis ei koti. Kui kotib, siis ta näitab seda ka välja. Just as easy as 1-2-3!

Lol, jätaks ma need reeglid kõik ise ka endale meelde :)) Lihtne öelda, raske(m) teostada! Aga edu mulle-meile-Sulle! 

Mantra of the month

Armastus võidab alati!

Jah, olen kursis asjaoluga, et kooseluseaduse teemalistest aruteludest on kogu Eesti rahval kopp juba siiralt ees, aga tahan oma pisikesed-lühikesed mõtted antud teemal ka siiski välja öelda ja kus olekski seda õigem teha, kui mitte oma bloginurgakeses!?

Igaljuhul, mina olin kooseluseaduse vastuvõtmise tulihingeline pooldaja. Minu meelest on mistahes kooseludel õigus nende seaduslikule registreerimisele, olgu selleks siis gei-kooselu või hetero-kooselu, kus mees ja naine lihtsalt ei soovi abielluda, ent ei soovita olla ka lihtsalt üht elukohta jagavad võõrad inimesed - kes nad kuni kooseluseaduse lõpliku kehtestamiseni Eesti Vabariigi seaduse silmis ju tegelikult on - võõrad inimesed. Kui näiteks ühe osapoolega peaks midagi juhtuma ning teine soovib teda haiglasse vaatama minna, siis sisuliselt võidakse teda mitte palati uksest sisse lasta, sest kes ta selline tegelikult on!? Olen ka kuulnud lugusid sellest, kuidas nii on ka paljudel inimestel läinud. Rääkimata sellest bürokraatia-kadalipust, mis tuleb läbida juhul, kui sinu elukaaslane, kes pole sinu registreeritud abikaasa, ühel hetkel siit ilmast lahkuma peaks - seda Kolgata teed ei jõuaks vist ükski inimene läbi käia, ilma, et poole teekonna peal mõistust ei kaotaks.

Ja siis muidugi gei-kooselud. Ma ei hakka seda juttu enam leierdama, et kes on keegi kellelegi ütlema, milline armastus on õige ja milline vale. Või seda juttu, et miks ei peaks geid saama/tohtima lapsi kasvatada - kas lastel on näiteks lastekodus parem kasvada, kui kodus kahe armastava vanema hoole ja armastuse all? Olgu hälve, vaba valik või mistahes, minu meelest on ka gei-kooselud võrdsel pulgal mistahes muude kooselude ja armastusega. Ei ole see Minu armastus sugugi parem kui Tema oma. 

Ühesõnaga, nagu on täna öelnud juba paljud inimesed oma Facebooki timeline'del või mitmes muuski kanalis - armastus võidab alati ja võitis ka seekord. On tore olla selle pisikese riigi kodanik, mis küll läbi suure kisa ja kära on siiski esimene endise Nõukogude Liidu riik, kes astus suure sammu edasi, olemaks avatud ja tolerantne, demokraatlik riik, kus kõigil on hea ja võrdne elada. Riik, kus austatakse inimõigusi.

Lisaks ka, I must say - "Koos oleme õnnelikud" Youtube'i kanal on minu arvates üks viimase aja  siiramaid ja mõnusamaid algatusi, mille tunnistajaks minu silmad on olnud. Suurepärane on selle kanali vahendusel olla tunnistajaks asjaolule, et me avaliku elu tegelaste hulgas leidub nii palju avatud hingega armsaid inimesi. 

Nüüd aga tuleb pöidlad pihus hoida, et rakendusseaduse hääletusele paneku ajaks, on täna hääletusel mitte kohal viibinud või niisama arutult nuppe klõpsinud riigkogulased ka mõistusele jõudnud, tulevad kõik kenasti hääletusele kohale ning annavad oma lõpliku "JAH-sõna" antud seadusele, et see 2016. aastal jõustuda saaks. 

Ja lõpetuseks - kõikidele selle seaduse vastu olijatele tahaksin ma tegelikult öelda nii mõndagi, ent ma täna ei hakka. Püüan ka homme sama tark olla. Olen juba niigi kulutanud arutult palju närvirakke vaidlemaks inimestega, kes, mulle tundub, lihtsalt ei taha asjadest aru saada. Siinkohal võiks laskuda diskussioonidesse, teemadel: "järgmiseks seadustame abiellumise porgandiga"; "tunnustame pedofiiliat kui normaalset käitumisnormi"; "traditsioonilised peremudelid kaovad ja need-kuradi-homod võtavad heterode üle võimust" ja palju muid vahvaid arutelusid, aga ma vist täna ei vaevu :) Leidsin eile ka netiavarustest selle lõigu ilmestamiseks ühe vahva pildi.

True story!