Hei!
Olen kandnud prille 1. klassist saadik. Sain enne 1. klassi minekut suvel, juunikuus endale kõrvaaugud - sünnipäevakingituseks. Suve lõpus, enne kooli minekut tuli aga käia korralises arstikontrollis ning seal selgus karm tõsiasi - ma ei näinud enam korralikult. Esimese klassi jõulupeoks olid mul prillid. -0,5 dioptrit oli nende tugevuseks. Sealt järgmised prillid olid juba -4 tugevusega, siis -7 ja viimased, mille sain enne gümnaasiumisse minekut, olid -9 tugevusega. Neid viimaseid ma aga enam eriti ei kandnud, sest tundsin end nendega ebamugavalt ja ebakindlalt. Lisaks moonutasid nad niivõrd palju mu maailmapilti, et ükskord 10. klassis hommikul kooli minnes ning garderoobi-trepist alla minnes, oleksin sealt hoopis allakukkunud - silinder oli nendel nii tugev, et õige taju kadus kusagile ära. Seega jah - viimaste prillide eriti usin kasutaja ma polnud, alates 7. klassi lõpust (või 8nda algusest?) kandsin konstantselt läätsesid. Läätsekandja olin kokku ~8 aastat. Pean mainima, et olen läätsede kohta lugenud ja kuulnud nii siit, kui sealtpoolt igasuguseid hirmu- ja õudusjutte, ent mina oma kogemusest sama rääkida ei saa. Nende 8 aasta jooksul, mil ma igapäevasel läätsesid kandsin, ei täheldanud ma mingit silmadekuivust, nägemise halvenemist või seda tunnet, nagu läätsesid enam silma panna ei kannataks (á la, et kriibivad silma vms). Kuna põen kevadeti allergiat puude õitsemisele, siis sel perioodil oli ehk küll mõnel aastal märksa raskem läätsedega olla, kuna silmad sügelesid ja jooksid vett ja siis tõesti ka vahetevahel kraapisid silmas. Üldiselt aga mul läätse kandmisega suuremaid probleeme ei esinenud.
2013. aasta talvel käisin Silmalaseris operatsiooni konsultatsioonil ning selgus, et minu silmadele laseroperatsiooni teha ei saa. Ei osatud öelda, kas silma sarvkest oli õhukeseks muutunud pikaaegse läätsekandmise tagajärjel või mingil muul põhjusel, ent kuna minu niivõrd suure miinuse puhul peaks olema sarvkest võrdlemisi paks, et saaks sealt laseriga seda "kihti" maha lihvida, siis see variant jäi mängust välja. Selgus aga, et seis siiski lootusetu pole - niivõrd suure miinuse puhul (alates 2010. aastast näitasid erinevad aparaadid tegelikuks miinuseks -12,midagi) annab teha sellist operatsiooni, nagu lisaläätse paigaldus ja see pidavatki olema efektiivseim just noortel inimestel, kellel on miinus tugevam, kui -8.
Jätsin selle mõtte mõneks ajaks seedima, ent käesoleva aasta alguses võtsin asja kätte ning läksin uuesti operatsiooni eelsele konsultatsioonile. Konsultatsiooni hommikul, kui end kodus meikisin, seisin vannitoa peegli ees, nina vastu peeglit ning ma ei näinud oma nägu selgelt. See oli paras pauk küll - täitsa lõpp, ma tegelikult ei näegi (kuigi olin aastaid inimestele kinnitanud, et ah, pole asi nii hull midagi - natuke ma ikka näen). Arstiga asja arutades jõudsime otsusele, et mõttekaim oleks operatsioon siiski kohe ära teha, mitte oodata veel nt 5 aastat, et veenduda selles, et miinus enam kindlasti ei süveneks. Operatsioonide ajad said paika pandud ning need toimusid märtsikuu keskel.
Esimese operatsioonipäeva hommikul oli sees õõnes tunne küll - "täitsa lõpp, kas ma saangi nägijaks!?!" ja nii läks - saingi! Operatsioonid ise kestsid mõlemal päeval natuke alla 10 minuti. Opid tehti ühepäevase vahega, sest tuimestav süst, mis operatsiooniks tehakse, tõmbab inimesed silmast halvimal juhul täitsa pimedaks (seda küll vaid 3-4 tunniks), ent igaljuhul kaasneb süstiga täielik udusus ning kaht silma ühel päeval opereerides peaks patsient koju minema käsikaudu. Kes plaanib lisaläätse paigalduse operatsioonile minna, siis üldjoontes võin ma öelda, et hirmsat pole asja juures midagi. Eks jah, kõhe on see muidugi, ikkagi opp ju, aga pärastine tulemus on 100x seda protsessi väärt! Pärast oppi pandi mulle silmale ette piraadiklapp ning kästi seda 3h ees hoida. Koju tulles kukkusin kohe voodisse, sest väsimus oli suur (ei tea, kas süstist või millest), ent 3h pärast üles ärgates ja klappi silma eest ära võttes olid õnn ja rõõm küll tohutud. Hakkasin nutma, sest MA NÄGIN! Teisele opile minnes sisenesin Silmalaserisse juba kindlama tundega, sest teadmine oli põues - selle asja juures pole miskit hullu. Kõik läks sama libedalt (või libedamaltki) ning kogu saaga kordus taas - 10 minutiline opp-silmaklapp-3h und-klapp eest ära-MA NÄGIN! Nüüd tilgutan agaralt 4 nädalat kahte erinevat silmatilka endale silmadesse ning elu on (selgelt nähtav) lill! :)
Kui rääkida "tüsistustest", siis mul tekkis pärast esimest oppi opereeritud silma alla sinikas, mida kandsin seal 1 nädala ning lisaks ka silma päris suur verevalum. Arst tegi kogemata tuimestava süsti veresoone peale. Õnneks aga nägemist see ei mõjuta(nud) ning muretsemiseks pole põhjust. Seda kinnitas mulle arst, kui olin talle juba 3x pool-paanikas helistanud.
Pean ka mainima, et enne operatsiooni lugesin mind opereeriva arsti kohta internetist erinevaid arvamusavaldusi. Üldine tendents oli pigem selline, kus arsti kohta eriti kiidusõnu ei avaldatud. Mina aga pean küll mainima, et väga hea arst oli! Oma ala täielik spetsialist - küll tsipa äkiline, aga ma arvan, et siinkohal mängib niipalju rolli see, kuidas koer külale, nõnda küla koerale. Mina suhtusin temasse hästi ning sain vastu samasugust meeldivat suhtumist.
Olen kirjeldamatult õnnelik, et selle tee jalge alla võtsin. Kui kellelgi on mingeid küsimusi operatsioonist taastumise või millegi muu opiga kaasneva kohta, siis küsige - aitan nii, kuis oma kogemuse põhjal öelda oskan! :)
Megaägedat lähenevat nädalavahetust Teile!
