Armastus võidab alati!

Jah, olen kursis asjaoluga, et kooseluseaduse teemalistest aruteludest on kogu Eesti rahval kopp juba siiralt ees, aga tahan oma pisikesed-lühikesed mõtted antud teemal ka siiski välja öelda ja kus olekski seda õigem teha, kui mitte oma bloginurgakeses!?

Igaljuhul, mina olin kooseluseaduse vastuvõtmise tulihingeline pooldaja. Minu meelest on mistahes kooseludel õigus nende seaduslikule registreerimisele, olgu selleks siis gei-kooselu või hetero-kooselu, kus mees ja naine lihtsalt ei soovi abielluda, ent ei soovita olla ka lihtsalt üht elukohta jagavad võõrad inimesed - kes nad kuni kooseluseaduse lõpliku kehtestamiseni Eesti Vabariigi seaduse silmis ju tegelikult on - võõrad inimesed. Kui näiteks ühe osapoolega peaks midagi juhtuma ning teine soovib teda haiglasse vaatama minna, siis sisuliselt võidakse teda mitte palati uksest sisse lasta, sest kes ta selline tegelikult on!? Olen ka kuulnud lugusid sellest, kuidas nii on ka paljudel inimestel läinud. Rääkimata sellest bürokraatia-kadalipust, mis tuleb läbida juhul, kui sinu elukaaslane, kes pole sinu registreeritud abikaasa, ühel hetkel siit ilmast lahkuma peaks - seda Kolgata teed ei jõuaks vist ükski inimene läbi käia, ilma, et poole teekonna peal mõistust ei kaotaks.

Ja siis muidugi gei-kooselud. Ma ei hakka seda juttu enam leierdama, et kes on keegi kellelegi ütlema, milline armastus on õige ja milline vale. Või seda juttu, et miks ei peaks geid saama/tohtima lapsi kasvatada - kas lastel on näiteks lastekodus parem kasvada, kui kodus kahe armastava vanema hoole ja armastuse all? Olgu hälve, vaba valik või mistahes, minu meelest on ka gei-kooselud võrdsel pulgal mistahes muude kooselude ja armastusega. Ei ole see Minu armastus sugugi parem kui Tema oma. 

Ühesõnaga, nagu on täna öelnud juba paljud inimesed oma Facebooki timeline'del või mitmes muuski kanalis - armastus võidab alati ja võitis ka seekord. On tore olla selle pisikese riigi kodanik, mis küll läbi suure kisa ja kära on siiski esimene endise Nõukogude Liidu riik, kes astus suure sammu edasi, olemaks avatud ja tolerantne, demokraatlik riik, kus kõigil on hea ja võrdne elada. Riik, kus austatakse inimõigusi.

Lisaks ka, I must say - "Koos oleme õnnelikud" Youtube'i kanal on minu arvates üks viimase aja  siiramaid ja mõnusamaid algatusi, mille tunnistajaks minu silmad on olnud. Suurepärane on selle kanali vahendusel olla tunnistajaks asjaolule, et me avaliku elu tegelaste hulgas leidub nii palju avatud hingega armsaid inimesi. 

Nüüd aga tuleb pöidlad pihus hoida, et rakendusseaduse hääletusele paneku ajaks, on täna hääletusel mitte kohal viibinud või niisama arutult nuppe klõpsinud riigkogulased ka mõistusele jõudnud, tulevad kõik kenasti hääletusele kohale ning annavad oma lõpliku "JAH-sõna" antud seadusele, et see 2016. aastal jõustuda saaks. 

Ja lõpetuseks - kõikidele selle seaduse vastu olijatele tahaksin ma tegelikult öelda nii mõndagi, ent ma täna ei hakka. Püüan ka homme sama tark olla. Olen juba niigi kulutanud arutult palju närvirakke vaidlemaks inimestega, kes, mulle tundub, lihtsalt ei taha asjadest aru saada. Siinkohal võiks laskuda diskussioonidesse, teemadel: "järgmiseks seadustame abiellumise porgandiga"; "tunnustame pedofiiliat kui normaalset käitumisnormi"; "traditsioonilised peremudelid kaovad ja need-kuradi-homod võtavad heterode üle võimust" ja palju muid vahvaid arutelusid, aga ma vist täna ei vaevu :) Leidsin eile ka netiavarustest selle lõigu ilmestamiseks ühe vahva pildi.

True story!