Kaltsukaupmeheks olemisest

Hei!

Täna mõtlesin rääkida kaltsukaupmeheks olemisest. Ühel ilusal talvepäeval oma garderoobis seistes ning enne kusagile minema hakkamist erinevaid hilpe selga proovides, avastasin end mõttelt, et ma ei kanna julgelt 70-80% enda garderoobis leiduvatest hilpudest (ja ehetest ja käekottidest jm-st). Ikka alati lähevad selga need ühed ja samad "kindlad valikud" ja ülejäänud asjad lihtsalt seisavad.. Nad kas pole enam minu maitse, on jäänud liiga suureks või väikeseks või mingil muul põhjusel lihtsalt enam ei meeldi (või pole kunagi meeldinudki, aga mingil põhjusel on ese siiski soetatud ja lihtsalt kappi seisma jäetud). Otsustasin siis sellistest riietest vaikselt vabanema hakata. Kuigi mul on paljude enda hilpude ja kingade ja käekottide ja rahakottide ja ehetega selline kahtlane emotsionaalne suhe, et kuigi mu ratsionaalne mõtlemine ütleb - ma ei pane seda (enam) iialgi selga/jalga vm, siis ära pole asja ka raatsinud anda. Loll, ma tean.

Tol talvepäeval mõtlesingi aga, et ok, aitab. Kaua ikka klammerduda mammona külge, mida enam tegelikult ei vaja. Tegin siis südame nii külmaks kui võimalik ja hakkasin kastidesse panema kõike, mille kohta suutsin enesele aru anda, et ma pole seda asja juba a la aasta aega kandnud. Tuli suur kogus kõike - üleriideid, pluusisid, pükse, kampsuneid, kleite, ehteid, jalanõusid jms. NB! Tõe huvides olgu ära öeldud, et siiski kindlasti mitte kõik need riided, mida ma tegelikult ei kanna.. Mõtlesin siis, mida nende asjadega teha. Niisama nagu ära anda ei raatsinud. Alguses käis peast läbi mõte, et paneks need Buduaari müüki. See aga tundus liiga suur ettevõtmine. Järgmise ideena tuli pähe panna asjad Facebooki, "Ostan ja müün!" gruppi müüki. Mõeldud-tehtud. Kutsusin sõbranna külla, pildistasime asjad üles, panin need FB-sse müüki.

Etteruttavalt olgu öeldud, seda viga püüan ma uuesti vältida iga hinna eest. See oli õudne, mis seal toimus. Panin riided müüki olematute hindadega. Nt ühe täitsa uue mantli hinnaks lisasin 5€. Soovijaid oli sellele palju, äkki umbes 10 inimest. Üks soovija pakkus mantli eest 10€. Hiljem hüppas aga enne tehingu tegemist alt ära. Kirjutasin siis ükshaaval ülejäänud soovi avaldanutele, et otsustasin mantli hinda tõsta 10€ peale, kuna nägin, et sellele on palju tahtjaid ning mulle oldi valmis juba tasuma ka kõrgemat hinda. Ja no ohsajumal, kus ma siis alles hakkasin saama! Ma olin vist röövel päise päeva ajal. MIS MÕTTES MA JULGESIN HINDA TÕSTA?! JA POSTITASU EI OLEGI 10€ SEES? EIEIEIEI, SELLISE SUMMA EEST MA KÜLL SEDA EI SOOVI! Need olid peamised vastused, mis ma sain :) Lõpuks õnneks sai mantli endale üks neiu, kes jäi sellega rohkem kui rahule. Hea, et asi läks NÕNDA ÜÜRATU summa eest inimesele, kes sellest päriselt rõõmu tundis. Ühesõnaga, sain seal grupis veel nii mõnegi halva üllatuse osaliseks. Näiteks ei suutnud üks noor neidis mõista, miks ma pole valmis ostma oma kulu ja kirjadega tagasi 3€ (või oli 4€?) eset. Tähendab, et soovis saada asja postiga, ehk siis pidi tasuma alguses eseme hinna ning postikulu 3€ ja siis soovis tagastusõigust, kui riie talle ei sobi ning mina pidin siis tagasisaatmise postikulu ise kinni maksma. "Äritehing" missugune ju! Tahan teenida n-ö närused 3-4€ mingi eseme müügist, aga lõpuks jään hoopis 3€ ise miinusesse, kui asi auväärt preilile sobima ei peaks. Ma ütlesin talle, et ei taha sellist tehingut teha, kus võin lõppeks ise hoopis kahjumisse jääda ning ma parem ei müügi talle seda eset, kõigile lihtsam. Selle peale sain ma vastuseks eriti ülbed laused, kus mulle lennati peale, et MISMÕTTES ma talle niimoodi ütlen ja et ta paneb meie vestluse nüüd kõigile vaatamiseks üles, et kui ülbe müüja ma olen jne. Jumal, anna kannatust, ma ütlen! Ei mahu mulle pähe, mis jumala hea pärast ma peaksin tahtma teha tehingut mingi 3-4€se asja pärast, millega jään lõpuks vähemalt 3€ miinusesse + ka minu mahasõidetud kütus, mida olen pidanud kulutama mitu korda edasi-tagasi pakiautomaati sõitmisele. Ühesõnaga pärast neid Facebooki müügigrupi "meeldivaid" kogemusi otsustasin, et võtan oma müügikuulutuse maha ja sinna enam rohkem ma midagi müüma ei lähe.

Pilt pärineb Sitsi ja Satsi FB lehelt

Mida siis aga edasi teha, kus saaks oma riided pisikese "taskuraha" eest maha müüdud? Kusagile netiavarustesse kuulutuste vorpimise soovi mul ei olnud ja siis otsustasime sõbranna(de)ga, et viime asjad hoopis kuskile kirbukasse müüki. Kogusimegi kolmekesi kappides seisvad asjad kokku ja otsustasime viia need Sits ja Sats Moetäikale müüki. Põhjuseid, miks valisime Sitsi ja Satsi, oli mitu. Kuigi kaalusime mitme erineva kirbuturu vahel (Kadaka kirbuturg, Sarapuu kirbukas jt). Esiteks on Sitsi ja Satsi asukoht vaieldamatult parim. See asub täitsa-täitsa Kesklinnas, Stockmanni vastus üle tee, aadressiks on Liivalaia 40. Lisaks oli seal ka praegu ülihea pakkumine, et kui võtta boks üürile kuuks ajaks, maksad terve kuu eest vaid 45€. Enamikes kirbukates on kuutasu alates 50€ kuni 70-80€. Lisaks on Sits ja Sats kirbukas uus, puhas, ilus, stiilne. Asjad viisime sinna müüki eelmisel nädalal. Kuigi ma müügitulu ei tea (või kas meil üldse midagi ära läinud on), usun ma aga, et potentsiaali on sellel kohal kõvasti. Eks võin teile mõne aja pärast või müügiperioodi lõppedes ülevaate anda, palju selle kuu ajaga siis teenisime. Seniks aga minge shoppama! Sits ja Sats Moetäika, Liivalaia 40, meie boksi nr on 80! :) Hinnad on MEGAhead! :P

Sitsi ja Satsi kodulehele saate muidu SIIT uudistama minna ja nende Facebooki lehele SIIT.

Jällejutustamiseni!